Elu nagu muinasjutus

Jhh, nii võiks arvata küll. Kuid kas sellel on õnnelik lõpp ? Ei tea... Vahel tahaks lihtsalt nutta.. Nutta sest on raske.. Mul on tunne nagu minu südamel ja hingel oleks tonnide viisi raskust. Hingata on raske ja silm kisub märjaks. Ei, ma ei nuta... Aga vb ma peaks.. Ei, mitte siin ja mitte täna..
Lihtsalt istud voodis, sinu kõrval on kapp ja kapi peal põleb 2 küünalt.. Sa ei tea miks, aga sa arvad, et nii on hea..
Kõik sinu sees on sassis. Olla või mitte olla, selles on küsimus..On jah..  Kuidagi peab ju olema..
Õues sajab vaikselt lund.. Kõik tundub kerge.. Sinu sees aga valitseb torm, see nagu ei lõpekski.. See on hetk kus sa vajad kedagi kõige enam.. Aga kus ta on ?? ........... Teda ei ole, ei ole sinu kõrval
Tahaks minna ja mitte tagasi tulla.. Olla nii nagu filmis.. Aga ei, ei ole kuhugi minna.. Selle asemel istun ma voodis, mille kõrval on kapp ja kapi peal on 2 küünalt. Ei tea miks, aga arvan, et nii on hea..
Lased muusikal enda seest läbi voolata.. Tunned nagu tõuseksid lendu... Siis aga koputab teadvus su õlale ja sa kukud, kukud alla oma pilvedelt. Reaalsus on tagasi!
Rabele, rabele kuni jaksad ja kui enam ei jaksa ongi kõik.. Sa taipad, et kõik oli asjata...  Otsast alustamiseks on hilja.. tuleb edasi minna..  Aga kuhu?  Kuhugi... Tuleb leida enda sees rahu.. Tuleb olla see, kes sa oled...  Tuleb seada endale oma sihid.. tuleb olla tugev..
Nüüd oled sa piisavalt valmis.. Selg sirgu ja nina püsti.. Reaalsus ei oota.. ta lihtsalt tuleb..
Kas muuta ennast... Ei... Jää selleks kes sa oled... Vaid nii lööd sa läbi...
Niisiis... Elu nagu muinasjutus.. kas see on ilusa lõpuga, seda näitab aeg...